See haruldane eesti keelne postitus…


Mul sajab siin rahet. Proovisin viimased kaks tundi sellest haikut kirjutada ja siis andsin alla. On asju mida ei saagi kirjeldada. Või kirjeldada nii, et oleks täpne.

Umbes nii.

Paar päeva tagasi võtsin ette retke ja kõndisin mööda Walesi rannikud üles, Snowdonia poole. Ühel hetkel inimesed nagu kaovad ära ja siis tulevad lambad. Ja veel lambaid. Lõputult lambaid paremat kätt ja vasakul on ookean. Või, noh, meri aga tunne on ookeanlik. Isegi rohkem kui oli Vancouveris. Ja mäed on ka teistsugused: sammaldunud ja iidsed nagu need Walesi vanamehed kes Cooper’s Arm’si pubi juures istuvad ja kaelu mudivad. Kaks korda olen neist kidraga mööda kõndinud ja mõlemil korral küsiti, et mis kidra nimi on. Ju siis on see loogiline, et kidral peaks nimi olema.
Aga tal veel pole nime, aga mingit lähedust on küll tunda. Äkki oleme mõlemad natuke külmad olnud ja nüüd, kus oleme koos ookeani ületanud, hakkame soojenema.

Mari ütles hiljuti, et austab, või on alati austanud minu võimet üksi olla. Aastaid ma üritasin seda kuidagi vältida. Või ma tahtsin, eeldasin, et kõigil on see üksindus ju sees? Aga äkki ei ole. Inimesed tahavad elada linnades, tahavad sõpru ja väldivad üksildust. Ja siis ma mõtlesin sellele kõige, kõige esimesele lühijutule mis ma kirjutasin. See rääkis ühest unustatud majakavahist. Ja siis ma mõtlesin Puhtule ja kui eraldatud see koht on muust maailmast ja kuidas ma oma lapsepõlved seal veetsin: üksinda metsades ja mere ääres.
Ja siis ma mõtlesin, et need kohad lähevad sinu sisse ühel hetkel. Kui sa oled noor, siis sa ei oska kilpi ette tõsta ja nüüd kus ma olen vanem, siis aina rohkem peitun kuhugile sinna üksindusse tagasi. Või kardan-…
Ei, kardan on vale sõna, aga…

Jah, rahet sajab. Ei oska kirjeldada. Kõike ei peagi kirjeldama.

Ma kirjutan praegu väga palju. Üleüldiselt palju. Mu raamat on küll valmis, aga mingit saavutuse tunnet ei tekkinudki. Pigem on lihtsalt raske uskuda, et nii palju sõnu on paberil. Mühatad või hingad korraks ja siis lähed edasi. Pead minema, sest muidu…
Muidu muutud unustatud majakavahiks.
Või sammaldud ja hakkad mäeks või lainetepüüdjaks.
Ja nüüd ma kirjutan näidendit. See räägib kolmest inimesest ja kuidas… edasi minek elus on ütlemata absurdne tegevus. See, et peab kuhugile jõudma või, et kui näljased meie meeled on. Alati edasi, alati seda järgmist inimest/kogemust/rännakut.
Ja sellest, et kui arusaadav see kõik on. Kuidas me seda kõike mõistame, mis teeb selle veel kuradi kurvemaks, kas pole?

Aga lootus on, et kusagil on keegi ja loeb seda ja tunneb samu tundeid. Või vähemalt sinna kanti. Tema juures sajab ka rahet, või ta vaatab sedasama kuud.  Mul on sein täis sõprade saadetud luuletusi ja postkaarte, niiet ju siis on sarnaseid inimesi ka.
Suurem küsimus on armastus.

Hah!

Täiskasvanu olla on üks veider mäng. Ilma naljata sürrus.

Aga kuskil on üks Tume Prints nimega Dante ja ta püüab ämblikke. Tema arvab, et universum on talle loodud ja kõik on ütlemata mugav.

Cat, you tumble down the street
As if it were your bed.
I think such luck is a treat,
Like feeding without being fed.

You’re just a pawn in the hands
Of fate, as stones are, and people!
You follow your instinct and glands;
What you feel you feel — it’s simple.

Because you are like that you are happy;
You’re all the nothing you see.
I look at myself — it’s not me.
I know myself — I’m not I.

Kui nii mõtled, siis on elu lihtne.

Kunagi kui olin veel noorem, siis tahtsin meeletult:

Kaotatud armastust ja
Olla maailmarändur ja
Luuletada ja
Keegi võiks öelda:
“Oled nagu Byron.”

Vot said kõik need asjad kätte
aga ikka oled õnnetu
või vahel õnnelik.

On raskemaks läinud ennustada,
et mis tuleb
või millest peaks kinni hoidma.

Las ta minna pajude õõtsumistega jne, jne.

 

Tulen suvel ja olen Puhtus. Üksinda ja austatud!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.