Kohvikus


Ma pole mitte kunagi olnud kohvikus
Kus mälestused ei istuks vaikselt laua taga
Kus lumi ei kukuks kohvist välja
Nagu suits läbi sõela
Tõesti on alati läinud nii
Et õhtukuma längus õlad veel vajuvad
Kui sean sammud kohviku poole
Ja elu
üle minu lemmiklaua
istub juba vaikselt
Nagu lõuend
millest üksildased kummitavad sisse ja läbi

Kuhu läheb see tüdruk
Keda märkan komistamas
Mööda libedaid tänavakive
Ta kannab musta ja hõlmades paistab öö
Või oleks ta hommikul violetne?
Või vähemalt sinakam nagu ta silmad
Milles vaevu jõuan märgata
Värvi nagu ambitsiooni
Kunstniku pintsli küljes

Või see mees tõsiste prillide taga
Kelle tasane hääl ja raske samm
Kõlab nagu merelaine
Teel tagasi ookeani
Ja ta kaja
Juba üsna kaugel nurga taga
Kuulan pingsalt
Nagu südamelööke

Isegi Sina
Kelle silmis paistab kurbus
Ja oskus seda varjata
Ei jää mulle märkamatuks
Vaid imbud nagu suits mu lae alla

Ja kuskil on keegi
Meist kaugemal
Kes vaatab meid
Ja loeb kuidas meie loeme
Võõraste elukuma
Kuni tänav
Koos kõige muuga
Jääb magama

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.