Tate Modern’i Muuseum Londonis


Ma astun nüüd tuppa
Mis koosneb sadadest
Tuhmjatest peeglitest
Laotud seinte vastu
Nagu
Kaks hinge seisaks
Ja vaataks üksteist
Meie riided tunduvad kui pintslihoop
Hallis peegeldavas meres

Mõelda vaid, et tund tagasi
Astusime koos mööda Sumner St’i
Sammud olid kiired
Ja elu tundus selge
Paremal paistis mingi jõgi nagu meri
Üüratu
Või oli see linn selle taga üüratu
Sumneri tänav justkui helendas
Või helendasime meie?

Sa saatsid mind ka
Järgmine nädal
Kui astusin mööda järjest külmemat
Kodutänavat Londonis
Mõtted pöörlesid
Ja ümisesid vaikset leinalaulu
Või olin ma siis juba üksi?
Mäletan, et jalutasin West Norwoodi surnuaias
Ja näitasin endale uhkeid haudu
Nagu mingit ennet
Kui sellistesse asjadesse usuks

Ma kõnnin jälle mööda Sumner St’i
Näost näkku selle tänavaga
Kõige all on minu sammud üksteise järel
Ja nende kaja kõlab üle terve mu hinge
Sinna tuppa
Mis nüüd koosneb sadadest
Tühjadest peeglitest
Kõik seinte vastu laotud
Lõpmatus
Nagu häbi

Lõpuks olen ma enda toas
Vaikne
Vaikne sügavus
Ja kui tuld põlema ei pane
Siis tundub
Nagu seintel seisaks peeglid
Ja riided
Mis sa maha unustasid
Nagu pintslihoop

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.