Päris armas, lühike lugu, mis ma kirjutasin aasta tagasi.


Üksikus majas, künka peal, elas üks mees kellel vedanud. Ja tema kohta räägiti päris palju erinevaid lugusid. Öeldi, et ta olevat lasknud maha mehe nimega Craig ja viinud ta naise Itaaliasse. Naine päris miljoneid ja kui ta suri läks see kõik Rolandile.
Või vähemalt arvati nii, aga kurat teab mis selle tüübi minevikus tegelikult oli. Miljonäri kohta elas ta küll üsna tagasihoidlikult – maja oli väike ja külast kaugel. Kui ronida vana tamme otsa oli näha ainult punastest kividest katust. Aga öösiti paistis sealt soe valgus ja kui aknast sisse vaadata oli näha Rolandi pikka varju.

Roland haigutas – tal oli uskumatult igav. Ta vaatas pliiti ja kuidas teevesi aeglaselt keema läks. Kuum aur jättis laike laele ja libises siis avatud aknast välja.
Roland oli oma eluajal tapnud 463 meest. Ja nüüd ta tegi teed. Püstolid lebasid tema ees köögilaual ja ta käed sügelesid neid jälle laskma, aga polnud sihtmärke. Kõik kes teda kunagi taga olid ajanud olid juba surnud või liiga vanad.
Kass nurrus Rolandi toolijala ümber ja mees mõtles hetkeks püstoliga pauku teha, et looma ehmatada. Järsku! Järsku märkas ta midagi väljas. Midagi oli liikunud jahtuva päikesevalguse käes, ilmselt mingi lind. Aga Rolandi 463 oli õnnestunud tänu aimdustele ja teravale meelele. Ja ühes korralikult teravas meeles ei eksisteeri sõna „ilmselt“.
Mees vajus kühmu, tõmbas revolvrid enda juurde ja vaatas nad üle. Õnneks oli ta neid just laadinud.
Rolandi peas käisid läbi vaenlaste nimed. Kes võiks veel üldse elus olla? Ranger oli surnud ja Jessie oli kuuli õginud kusagil riigi teises otsas…
Blake.
Vennad Blake’id olid elus.
Noh, saabki 470 täis siis, mõtles ta ja hakkas valju häälega naerma. Psühholoogiline võitlus oli pool lahingut ja seal väljas võis Rolandi kare naer kõlada vägev-hirmsalt.
Roland roomas mööda maja nagu tema kass seda ennist teinud oli, ainult, et Roland ei nurrunud. Ta testis ukseluuke ja vedas laskemoona kõigi akende ette.
Sellega valmis, mõistis ta, et peaks ikkagi veenduma, et keegi üldse väljas on.
Roland piilus ettevaatlikult aknast ja nägi seitset meest, või noh…
Need polnud Blake’i poisid. Roland polnud isegi kindel kas nad üldse inimesed olid. Relvad olid neil kindlalt. Aga nende silmad särasid veidralt ja veenid nende kätel helkisid helesiniselt.
Roland kinkis neile sünge pilgu ja vajus veidike kühmu. Ta nägu tõmbus üha tumedamaks nagu tormi ennustavad pilved, mis varjavad päikese.
„PUHASTUSTULI, ROLAND!“ Kaikus hääl läbi Montana osariigi. Või vähemalt nii tundus.
Kauboi noogutas endamisi ja avas tule.
„Pole veel minu aeg, vanamees!“ karjus ta, laskude vahelt ja vajus akna alla relva laadima.
Nüüdseks olid ka tema vastased tule avanud. Rolandi väike maja täitus puutükkide ja klaasi valju klirinaga, kui meeste vihased kuulid selle üles leidsid.
Persse see, mõtles Roland ja tõmbas pliidi alt välja väikese kasti.

Peaingel Gabriel peitis ennast põõsas ja tulistas vahel pimesi majakese poole. Olgugi, et surematu, oli Rolandi rünnak teda üsna ehmatanud.
Ja pealegi oli keha saamine igavene tükk tööd.
Gabriel vaatas kõrvale. Samael oli kuuli saanud. Ta hoidis oma õlast kinni, karjus ja pani siis nagu hull majakese poole jooksu.
„Samael, oota!“ Karjus Gabriel, aga sellest polnud tolku. Samaelil vihkas Rolandit.
Järsku kõlas vali pauk ja midagi lendas Gabrieli kõrvale – see oli Samaeli pöial.
„Persse küll, Roland. Sa pead tagasi tulema!“ karjus ta kuulirahe saatel.
Hetkeks tekkis vaikus.
„Miks?“ kõlas vaikne hääl majakesest.
„Sest see on absurd. Sa ei tohi niimoodi teha.“ Ohkas Gabriel ja viskas püssi võssa.
„Ma võin KÕIKE teha.“ Pomises Roland ja plaksutas käsi. Selgest taevast hakkas vihma sadama.
„Super,“ ütles Gabriel taevase vaadates. „Mis nüüd ülejäänud Montana arvab?“
„Pohhui, mis nad arvavad. Ütleme, et see oli ime. Ma vanasti tegin neid koguaeg.“ Karjus Roland läbi vihma.
Metatron astus märkamatult Gabrieli kõrvale ja haarast tal õlast. Gabriel võpatas, Metatron oli alati selline hiiliv ja miks ta enda kehaks pensionäri oli valinud, ei saanud keegi aru.
„SU ISA ON VIHANE JA OOTAB…“ Ütles Metatron leebelt. Maailm värises ja Metatroni kinnistunud naeratus näitas teadmatust ta enda hääletugevuse osas.
„Mis Metatron ütles?“ Küsis Roland kui viimane tihane sirelipõõsast kangestunult maha kukkus.
„Et su isa on vihane ja ootab,“ lausus Gabriel enda kõrva tagudes.
„Ugh,“ tegi Roland, astus majast välja ja kõndis Gabrieli juurde.
Peaaegu oleks ta midagi Metatronile öelnud, aga peatas ennast ja surus lihtsalt kätt ja tegi „shh“
Roland tõmbas vöö vahelt relvovrid ja viskas need Gabrielile.
„Sa ei saa mind eriti süüdistada, need on päris lõbusad,“ Ütles Roland, kogus hoogu ja hüppas siis Taevasse.
Metatron ja teised inglid järgnesid talle, ükshaaval Taeva poole lennates. Gabriel jäi veel relvovreid imetlema. Miski temas kiskus nende järele. Ta tõstis ühe üles, sihtis ja ütles „pauh, pauh“
Taevast kostis hääl „Gabriel…“
Gabriel võpatas ja viskas relad käest.
„…tulen“ ja hüppas.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.