Teaser minu teisest värgist mis ei ole fantaasia aga on ikkagi minavormis ja mis on põhiliselt kirjtatud kuulates Jim Guthrie hilisemat loomingut.


Ah jaa. Käisin küll seal Karli peol. Enne kontserti nägin Karli ka. Või õigemini tema nägi mind ja tõttas minu poole. Jõudsin enne mantli ära anda, kui temaga rääkima hakata.

“Tsau,” ütlesin ma tema juustele. Tal olid hiiglaslikud lokid nagu mikrofonidega Medusa.

“Hei,” ütles ta noogutusega.

Ta oli märgatavalt närvis. Seepärast ta vist küsiski, et mis ma teinud olen. Ta ei ole selline tüüp, kes niimoodi muidu teeks.

Ma osutasin baari poole ja rääkisin talle üle veiniklaasi mis ma teinud olen.

Ta noogutas ja kuulas. Tal oli lihtsalt vaja kedagi kes räägiks valjemalt kui ta lavanärv. Kui pikem paus tekkis hakkas tema rääkima. Põhiliselt oma elust. Ja keda ta tunneb. Tavaline Karl. Seletas kuidas ta käis mingi kuulsusega purjetamas. Nii veider asi mida rääkida.

Ma ei osanud tema jutu peale eriti midagi öelda. Hakkasin hoopis baariletile sõrmedega trummeldama. Tükk aega tagusin seda letti, aga järsku tundsin sõrmedes midagi veidrat. Mitte valu, aga nagu oleks sõrmed külma vette pistnud. Enamvähem sellised nägid välja ka. Mingi hõbedane puru oli kelleltki eelmiselt kundelt letile jäänud ja kõik mu sõrmed olid nüüd sellega koos. Karl ei pööranud sellele tähelepanu, rääkis ikka, et kuidas tema oli mingil safaril kedagi teleankrut kohanud. Mina proovisin salamahti käsi mantlisse pühkida, aga ei töötanud raisk. Isegi veidike hirm tuli peale, et äkki ma olen patsient nr. 0, sest mingi tilluke, prillidega mees oli oma surmava viiruse näidised maha unustanud. Raputasin ärevuse maha ja keskendusin uuesti Karli jutule.

“…Ja me surusime käsi ja ta läks poodi. Kujutad sa ette? Samas lemmikloomapoes käime?”

“Ei kujuta kohe üldse mitte,” vastasin ma.

“No vot,” Karl heitis mureliku pilgu lava poole. “Kuule ma pean vist minema, Damien juba paneb asju üles. Lähen aitan.”

Noogutasin ja tõstsin oma hõbedaste sõrmedega klaasi.

Vaatasin kuidas Karl lava poole tatsus. Lokid tantsisid nagu ralliautos. Pöördusin tagasi baarmeni poole ja palusin veel ühte klaasi veini. Muuseas küsisin, kas keegi huvitav oli eelmine päev minu kohapeal istunud.

“Ei,” vastas ta ja vaatas mind muigega. Väga huvitavad silmad olid tal. Ei saanudki täpselt pihta, et miks. Keskendusin rohkem sellele tobedale muigele.

Passisin veidike niisama ja vaatasin kuidas ta töötab. Üsna andetu baarmen oli kui aus olla. Ootamatult kõlasid esimesed noodid lavalt ja ma ajasin ennast püsti, et varakult lava äärde jõuda.

Lahedalt mängisid küll. Tore oli. Üllatavalt tore. Laulud olid hästi kirjutatud ja nii. Polnud päris minu teema, aga potensiaali oli küllaga. Laulja oli mingi puhmas juustega iidolisaate võitja. Tema tundus veidike nõrk. Et justkui tühi või nii. Aga äkki ajaga tekib midagi?

Lootma.

Peab.

Sinised täpid! Meelde tuli. Baarmennil olid sinised täpid pupillide ümber. Väga huvitav. Kas see oli mingi geneetiline asi või..? Keerasin pilgu baari poole, aga ei näinud teda enam. Ei osanud mõistatada, kuhu ta minna võis. Samas oli vist kiire öö.

Sõrmedesse lõi jälle valu. Selline ebamugav. Aga tuhm. Läbi kahe veini ei saagi midagi eriti terav olla. Sinised täpid silmades. Väga huvitav. Ja see tobe muie!

Mingi joodik lõi mind hoolimatult küünarnukiga. Proovides sooritada mõnda tobedat joodiku- tantsu manöövrit. Heitsin talle sügavalt solvunud pilgu, aga see ei mõjunud niiet lõin metafooriliselt käega ja astusin veidike kõrvale, et ta saaks rahulikult tantsida.

Märkasin kaugemal Karli, tal tundus kiire olevat. Kidramehed olid alati peale keikasid popid. Tal tundus praegu sõpru piisavalt olevat, niiet ei seganud teda ja astusin umbsest baarist välja. Koos minuga lendas uksest välja ka pahvak suitsu ja kari teisi inimesi. Hea, et välja sain. Vaatasin nukralt kitsal tänaval ringi ja märkasin taamal sedasama baarmenni suitsetamas. Kõndisin tema poole.

Võimas nägi välja. Teatraalne. Ta oli pikakasvu mees, nõjatus ühe jalaga vastu mingit vana maja ja puhus suitsu öösse. Taustaks sinaka helkega tänavalaternad.

Jaa, teatraalne, eriti kuidas see valgus läbi suitsu paistis. Ilus. Isegi kõhe hakkas tema poole kõndides. Ei tahtnud täiusliku pilti rikkuda. Algselt oli mul olnud mõte temaga rääkida, aga see tung kuidagi kadus lennult. Kõndisin temast hoopis mööda. Ta sinisetäpilised silmad vaatasid mind möödumas.

Veider.

“Raisk!” karjusin ma, kui olin kõrvaltänavast välja jõudnud. Kätte kõi valu. Kuradi hõbedane kraam. Kahetsesin, et ei olnud sinisetäpilise mehega rääkinud. Õllehägused turistid vaatasid mind häiritult. Mõttes hüppasin nende poole ja naersin nende hirmu üle. Päriselus aga läksin koju.

Sest mul on ju ikkagi 3(!) fänni, kellele meeldib mu kirjavigu vaadata. 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.