ta muutus jälle


jälestad liiga vanu, liiga noori
vihkad mahajääjaid
ja homset vihma ja homset tuult
ja sa ei leia mida otsid
ja su nahk väriseb
ja avastad, et oled põlvini vees
käed taeva poole
aga karjet ei tule
ja su silmad nutavad pisaratest su peas
kui su une viimane peatükk katkeb
ja sult küsib
et miks keegi ei öelnud, et on nii
karm, kõle, kandiline maailm
ja muutud nukraks
ja pillad oma haamri
ja seda tugevam on tühja maja kõla
iga mööduja silmad vaatavad sulle otsa ja läbi
ja tunned, et on kasutu otsida mõtet
või üldse öelda midagi
selle pastaka, kitarri või karjega

ja vihkad neid, kes seda ei tunne
mitte kunagi!
vaid põletavad ennast süü ja hirmu kaitseskafandris
ja ei naera peeglist enda surelikkuse üle
ja ei näe enda nälga, hullumeelset, hüsteerilist, naervat
ja ei kukuta iial enda haamrit
ja kelle hinge peale puhudes tuleb ainult tolmu

jälestad neid, kes ei tunne ära
et mitte keegi teine ei oma seda kohta kus seisavad
jälestad neid, kelle jaoks lootus
on vaid see mis mööda vihmarentsleid jookseb
või mingi purjus kassi öine silmadesära
“Millal need noored küll rahunevad?”
ja sa vihkad papist maju
kus armastus on jõuluvanaga võrdne
et tuleb ainult üks kord aastas
ja siis ka
läbi korstna
nõgine ja must
tagantkätt komplimentidega

ütled, meile anti kätte lootusetu maailm
ühes otsas patsifistid seksikate silmadega
lubavad narkolepsiat hingele
ja nutavad ja rüütavad ennast lahti kõigile vaatamiseks
ja teises otsas revolutsionäärid
kes on öö veetnud hulluses
kirjutades oma verest palvet
ja hommikul ei saa sa neist aru, sest nad ainult karjuvad
kaks äärmust
ja sinu valik
ikka on uinuda
silmade ette tõsta rahuloor
surnud
rahuloor
lendlemas läbi külma õhuta toa
raadio poolt hüpnotiseeritud olla
nähtamatute hullude pisarais silmad võtad sa justkui eluõnnetuseks
ja kehitad õlgu
terve igavik täis sinu mõttetust
kirjutad ainult oma kuubikus
suitsiidist näidendit
ise seda mõistmata

ma vaatan sinu poole
sa vihmamantliga lontrus
roostes keelega konserv
taritud ja raisatud elu
kes sa üritad alati naeru kihistada
aga lõpetad ikkagi nuuksudes
kes sa oled kukkunud voodist
ja jätkanud roomamist mööda põrandat
ja trepist alla
ja üle murdunud klaasi
su karjed su kõrvades
sa ei teagi, et su hing üritab sind tappa
ja otsib sulle pimedust ja üksindust
ta on puhas inimlik proosa
ja tahab sind panna helendama pühas valguses
alasti, kohmetuna ja värisevana
ta verisena sinust välja löönud
et lõpuks kuuleksid
enda nutva reeturliku kadunud hinge kaja
minu luuletuse kadunud kangelast
kuidas ma saan sind eirata?
kuidas ma saan mitte rääkida?
paastu lõpptulemus on ju ikkagi surm

kuidas saan mina üldse elada kui
sinu mägedes pole erakuid
sinu näos pole seemneid
sinu mõtetes ei näe tärkamas lehti
kui mitte keegi ei seisa keset sinu päikeseloojangut
pole murtud südameid
ainult kirjutamata jäänud luule varjud
õli ja kivid
valed, epitaafid
võltsnaeru jõed

5 thoughts on “ta muutus jälle

  1. Lisette saatis kaema. Luuletaja, mis luuletaja! Muud tarka ühel lollil luulepedel öelda pole…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.