Pilkav pimedus


Majakavaht vaatas alla. Tema üksik kõrge torn paiskas valguskiiri märatsevale tegelikkusele. Vähemalt niiviisi meeldis majakavahile mõelda. Justkui oleks ta mingi romantiline rüütel, hoidmas viimast vahitorni, viimast valguse võidusammast.
Aga tegelikkuses polnud ta midagi paremat kõigist nendest teistest majakavahtidest. Talle toodi paadiga süüa iga teisipäev. See polnud romantiline.
Paadikapteni nimi oli Martin. Tore mees, kippus ainult jooma.
Majakavaht tuletas aegamisi meelde kõiki neid teisipäevi. Väga-väga harva juhtus ka nii, et ta ise võttis pudelist lonksu. Mitte, et ta oleks just tahtnud purju jääda, aga tundis ennast pigem Martinile võlgu olevat. Ta kartis, et muidu Martin tunneb ennast liiga üksildaselt, kui tagasi mandrile sõidab.
Jah. Martin. Tegelikult oli Majakavahil ju veel kõvasti sõpru maismaal… veidralt kõlas see sõna, kui majakavaht selle enda ette pomises, tuul haaras sõna lennult ja viskas minema.
Maismaa.
Ma oleks nagu täiesti teises maailmas, mõtles majakavaht. Justkui oleks saatus mu röövinud ja vangi heitnud. Igavik lainet ja tormi.
Ta võpatas, kui märkas enda tontliku varju veekohal.
Ei tea, mitut laeva minu töö täna aitas? Kindlasti sai mõni kapten turvaliselt koju just täpselt tänu sellele „minu“ valguskiirele. Kõnnib praegu oma kodu poole ja mõtleb, et kuidas tal vedas…
Majakavaht jättis mõtted sinnapaika ja lihtsalt kuulas lainete löömist. Suur mereviha peksmas halle majakakive. Tükk aega pole sellist möllu olnud. Majakavaht otseselt ei kartnud, aga kerge ärevus tekkis ikka. Justkui oleks Poseidon ise merepinnale tulnud.
Ta tundis külma ligi hiilivat, kui vaatas üksikut valgusvihku kaugusesse lendamas. Majakavaht ohkas kergelt, üldse mitte õnnetult, ning kõmpis allapoole. Hetkeks jäi trepil seisma ja pani käe halli seina vastu, et tunda tuhme mütsatusi, kuis vihased lained tema majakat tappa püüdsid. Aga majakas ei tahtnud üldse surra.
Majakavaht naeratas endale ja hakkas jälle allapoole astuma.
Ta jõudis vahekorrusele, kus istusid kõik talle sõbralikud asjad: voodi, kapp, laud. Inglismaa lipp. Majakavaht ei olnud küll inglane, aga ühel päeval oli lipp kividele uhutud ja talle meeldis mõelda, et kõik juhtus mingil põhjusel. Kui põhjuseid ei oleks, oleks elu tühi. Geomeetria ja füüsika igav õnnetus.
Majakavaht tatsas vanast tammepuust laua juurde, istus toolile, ja lasi silmadel veidike laua kuivanud ja väsinud pinnal puhata. Ent ta silmad leidsid ikka mingi rahutuse pärast laua otsas punaselt vilkuva kella üles.
01:16
01:16
01:16
01:17
Majakavaht mõtiskles kella vajalikkuse üle. Ärkas ta ju hommikul ise. Magama heitis kah nii kuis tahtis. Majakal ka aega teada vaja ei läinud. Milleks seda kuradi kella siis üldse vaja oli? Ei tea. Äkki tahtis ta elu pulsil lihtsalt sõrme peal hoida. Majakas oli veider varjupaik. Vahel võis tunduda, et siin polegi elu. Et majakas on mingit sorti veider järele tehtud asepaik päris maailmale. Et siin polegi tegelikult aega. On ainult torn ja meri. Nagu vaataks maali. Või nagu maal vaataks sind.
See 01:17, ei, juba 01:18 hoidis asju liikumas. Plinkiv elektronekraan oli ainuke elus asi terves Majakas. Majakavaht vaatas veel paar minutit kella lõpmatusse liikumas ja tõusis siis uuesti püsti.
Ta ei teadnud, miks ta ennast liikuma sundis. Kergelt judisema võttis see fatalism, mis temas oli järsku välja löönud. Tavaliselt ta ei olnud ju selline? Tavaliselt tegi ta oma tööd. Majavaht oli alati sellepärast tuntud olnud. Isegi praeguse koha oli ta saanud tänu oma töökusele ja usaldusväärsusele. Kes Majakavaht enne Majakat oli? Sellele küsimusele ei osanud Majakavaht vastata. Ilmselt lihtsalt vaht, sest Majakat tal siis ei olnud. Lihtsalt Vaht? Ei, see ei kõlanud õigesti. Ta oli ju ikkagi inimene olnud. Jah. Ta mäletas enda ülikooli, enda armastusi ja kaotusi. Jah, kindlasti oli ta siin omal vabal valikul, mitte mingi õela naljana.
Aga miks oli ta ikkagi nõustunud sinna tulema. Miks oli ta öelnud jah, kui Tiit oli talle kohta pakkunud. See ei olnud ju tema moodi. Talle tulid meelde klubid ja linnad ja möll ja kära. Talle oli kõik see MEELDINUD. Või oli ikka? See pidi olema keegi teine Majakavaht, kes… ei tegelikult polnudki see üldse Majakavaht, vaid lihtsalt keegi teine, kellele see oli meeldinud.
See koht oli teda kutsunud. Või oli tema ise Majakat kutsunud. Igatahes oli see sümbioos: kalk torn sai inimlikkust, ja kella, kes talle elu meelde tuletas, ja Majakavaht sai… mis siis ta tõesti sai? Rahu? Ta võiks ju rahu leida ka kusagil mujal maailmast, see ei pidanud olema just majakas. Või noh, see ei pidanud olema just see Majakas, võis olla lihtsalt mõni.. majakas.
Majakavaht lootis, et keegi ta hinge kunagi näeb ja annab talle vastused, sest Majakavaht ise nägi ainult tumedust. Ta ei osanud vastata ühelegi enda küsimusele. Ja ka Majakas mitte. Torn oskas lihtsalt merega võidelda ja elu eemal hoida. Selles oli ta tõesti hea. Isegi Martin oli maininud, et tal oli alati siia veider seilata. Et tuleb nagu läbi mingi kardina või miskit.
Kindlalt maagiline paik, mõtles Majakavaht ja kujutles valguskiirt mere kohal ringi tantsimas. Talle meeldis mõelda, et see oli tema valgus. Tema loodud. Aga nüüd polnud ta enam nii kindel, kas ta üldse oli siin midagi teinud. Majakavaht mäletas küll, et Tiit oli talle süsteemidest seletanud, lülitid ja elekter ja muu, aga kas ta oli ka kordagi neid teadmisi kasutanud?
Majakas oli ju alati lihtsalt… töötanud. Ta oli küll mõned lühised korda teinud ja nii, aga nüüd tundus talle, et Majakal oli tast lihtsalt kahju hakanud. Nüüd puudutas Majakavaht torni seinu hoopis teise tundega -– veidi rahutult. Ja justkui ärritunud mühatusena kõlas esimeselt korruselt kõva pauk.
Majakavaht võpatas ja tormas trepi poole. Ta peaaegu kukkus astmetest mööda, aga kui tundis külma tuult endale näkku löömas, rahunes veidi. Ilmselt oli uks tuulega lihtsalt lahti lennanud. Majakavaht jõudis esimesele korrusele ja nägi vaatepilti, mis ta oletust kinnitas. Tuul ja vihm oli ukse kallal kõva tööd teinud. Lukkus uks oli uksepiidast läbi murdnud. Majakavaht ruttas ukse juurde ja vaatas välja. Sadama poolt paistsid need kõige suuremad pilved, aga tundus, et nad olid juba lahkumas. Majakavahi üksik aerupaat loksus nagu hullumeelne, üksik köis hoidmas teda kai küljes. Majakavaht mõtles köie üle kontrollida, aga sellised mõtted puhus külm tuul minema.
Ta tõmbas vana paadimootori ukse ette ja sai selle niimoodi lõpuks suletud. Äkiline tuule kadumine kohutas teda veidi. Uks lõnksus tema selja taga kurvalt, justkui oleks teda ära kasutatud. Majakavaht vabandas mõttes ukse ees ja libistas ennast põrandale istuma.
Kujutluspildid linnast hakkasid üha kiiremini tema silme ette ilmuma. Teatrietendused ja kontserdid, istumised sõpradega, vein ja juust. Kas ta tundis neist puudust? Ei tea. Millest ta siin olles ilma jääb? Teater on muidugi tore, aga samas tulid talle meelde need tühjad näljas näod pimendatud saalides. Nemad tulid näidendit vaatama ainult mingi nälja pärast, saada midagi, mida neil ei olnud. Kas Majakavaht siin tundis midagi sellist? Linnas oli ta vist tõesti näljas olnud. Millest ta aga ilma jääks, kui ta maalt linna läheks? Igahommikune koidukiir, mis tema majaka omaga ereduse eest võitleb. Iga kastepiisk, mis roostes käsipuult aeglaselt tilgub. Ta jääks kas või ukse kinnipanemisest ilma ja selle homsest parandamisest. Ta jääks ehedusest ilma. Linn on võlts. Linn on tühi ja seepärast loobki nii palju pahna ja tõmbab külge inimesi. Me lähme sinna, et leida midagi, mis on tegelikult just sellistesse hommikutesse peidetud. Aga neid hommikuid me linnas ei näe. Ees on teemanthooned ja kiirteed, mis püüavad valguse kinni ja müüvad siis hiljem tüki kaupa maha. Kui ostad ühe, saad teise tasuta.
Aga see siin pole mõeldud müümiseks. See valgus… ei, tunne, on alati tasuta olnud. Inimesed ise võtavad selle kinni ja peidavad ära, justkui kartes, et muidu võib ära kaduda.
Kui nad vaid Majakavahi juurde tuleksid, oleksid nad sellest ümbritsetud. Majakavaht naeratas, isegi kergelt üleolevalt. Ta tundis ennast Buddhana, valgustatud teejuhina valguse tornis. Ta tõusis püsti ja vaatas veel kord ukse üle. Vana paadimootor tegi oma ajutist tööd hästi – uks pidas.
Majakavaht lonkis vanast trepist üles, tõmmates hardalt sõrmedega üle vana käsipuu.
Kui ta vahekorrusele jõudis, mõistis, et täna ta ei maga. Tuul oli soojuse minema viinud, aga Majakavaht ei hoolinud sellest karvavõrdki. Ta vaatas Majakas ringi teise pilguga. Hindava ja õnneliku pilguga. Majakas aga ägises tuule käes.
Majakavaht vaatas muretsevalt lakke. Ta haaras nagist vana kopitanud kuue, mida ta oli juba aastaid keeldunud ära viskamast. Juba trepil tundis ta vihast tuult ja hirmunud vett astmetest alla jooksmas. Majaka prožektor undas vihaselt ja lõi aina pimedust laiali. Majakavaht tundis uhkust ja alandlikkust. Ta jõudis nüüd torni tippu. Korraks kummardas, kui valgus temani jõudis, et mitte pimestatud saada, ja vaatas merele. Prožektor undas tema selja taga. Meri tundus nüüd leebem ja pilved oli kaugemale liikunud, ent ilma valguseta ikka eriti kaugele ei näinud. Ta mõistis, kuidas tal on vedanud. Majakavahile meenus majakalatern ja ta pööras ennast ringi, et näha, kus see on. Pimestav valgus paistist talle näkku. Majakavaht taganes kohmakate sammudega. Pilkav pimedus asendati eredaima valgega. Majakavaht jõudis roostes piirdeni ja toetas enda selja selle vastu, ent niipea, kui ta seda oli teinud, tundis ta, et piire annab järele. Majakavaht kukkus roostepunasesse tolmu.
01:43
01:43

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.