ood töömehele


Olen too
nurjatu
kes tapab päikesevalguse
et lõpetada päev

kes toob surma
kirka ja kareda
kõigile taevakehadele
kui käes on aeg

viin ja loon
kasutan ja laenan
tükikesi minevikust
talletusi tulevikust

too, kes kaelustab
lilli liiga sügavalt
ma olen kõikjal
haaran sügavusi

mul ei olnud õpetajat
mitte keegi ei toonud mu sõrmi kokku
ega palveks sõnu ritta

minu hingeõhk
pole ühtki värssi määrinud
enda tähtsust külge kleepinud

aga ikkagi äratab külm
mu põsed
õõnsast unenäost
ikkagi!
lükkab
õrnalt
mul silmad kinni

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.