Armastus


Teadlane otsustas selleks õhtuks lõpetada. Ta vaatas tühjas laboris ringi ja ohkas kergelt kui väsinud silmad peatusid kirjutuslaua peal. Määrdunud ja vana, aga endiselt suursuguse tammepuust kirjutuslaua peal. Teadlane mõtles, mõtles tindile mis ta oli aasta aega tagasi maha ajanud. Tal oli tookord kiire olnud. Ta oli arvanud, et oli võtmele lähedale jõudnud. Teadlane mäletas, kuidas värisesid erutusest käed ja see tint nii tähtsusetuna näis. Tookord olid tindipoti kõlina peale kõlanud teiste ehmunud hüüded.
Teadlane ohkas jällegi, seekord raskemalt.
“Miks ma ainuke olen?” ütles ta tühjale laborile.
“Miks ma ainuke olen?” ütles ta veelkord, veidi kõvemini.
Aga labor ei teadnud vastust Teadlase küsimustele. Teadlane silmitses veel paar sekundit Ainet, mis helendas hämara labori klaaskapis. Teadlane oli Aine ju sinna ise pannud. Kedagi teist ei olnud, kes Ainet liigutaks.
Lõpuks surus ta muremõtted maha ja sirutas käe ukselingi poole ning täpselt kui ta sõrmed jõudsid külma metalli puutuda.
PÕMM
Teadlane keeras ennast ruttu ringi. Pauk oli ju kostnud tema selja tagant? Ei, kindlasti oli! Aga ta on ju siin üksi?
Ta märkas, et hoiab endiselt ukselingist kinni. Aeglaselt lasi ta sellest lahti. Aeglaselt asetas ta käes olnud märkmed enda ette maha. Aeglaselt astus ta neist üle. King lirtsus linoleumi peal veidra kajaga. Pimedamaks oli läinud. Ta jõudis aeglaselt lirtsudes kirjutuslaua juurde. Kõik oli omal kohal. Igaks juhuks proovis ta veel sahtlid üle, aga need olid lukus.
Olgu, siit ei saanud see pauk igaljuhul tulla, mõtles Teadlane. Mul pole isegi mitte midagi plahvatusohtliku siin laboris, mis kurat võis sellist häält küll teha?
Ning just nimelt selle üle mõtiskledes sai ta aru miks toas oli pimedamaks läinud.
Aine oli kadunud.
Seda mõistes jooksis Teadlane klaaskapi poole kus ta Ainet tavaliselt hoidis, sirutas käe, et tõmmata kapiuks lahti… ja avastas, et linki polnud enam. Tegelikult oli klaasist uks tervenisti kadunud!
“Nüüd, nüüd ma kardan,” ütles Teadlane enda ette.
“Miks ma ainuke olen?” kajas vaikne hääl ta seljataga.
Teadlane tardus, ta vaatas endiselt tühja kohta kus Aine oleks pidanud puhkama.
“Miks ma ainuke olen?” ütles hääl Teadlase seljataga jälle, seekord veidi tugevamalt.
Teadlane nihutas enda jalad asendisse, et end võimalikult järsku ringi keerata.
Linoleum lirtsus. Teadlane pigistas silmad kinni, pööras end ja avas nad siis uuesti.
Erevalge valgus paistis talle näkku. Nagu puhtaim lumi. Nagu lume idee.
Teadlane komistas kätega silmi varjates klaaskapi vastu ja maha linoleumile.
Valgus vahetas värve. Valgest punaseks ja siis oranžiks. Justkui otsides midagi meelepärast. Lõpuks jäi ta tumesinise peale pidama.
Teadlane sai aegamisi käed näo eest võtta ja vett jooksvate silmadega esimest korda korralikult vaadata.
Ta nägi ust.
Uks puhtast tumesinisest valgusest seisis keset tema laborit ja ümises vaikselt.
Isegi põrand ukse ümber tundus olevat muutunud. Pruun linoleum oli asendatud sinakalt läikivate metallist plaatidega. Või vähemalt oletas Teadlane, et need olid metallist plaadid. Ent niipea kui ta julguse kokku võttis ja uksele läheneda üritas sai ta aru, et metallist need plaadid pole kindlasti.
Neljakäpukil lirtsuval linoleumil edasi rühkides viis ta enda vasaku käe esmakordselt plaadiga kontakti.
Niipea kui ta sõrmed sinakat plaati puutusid tundis ta midagi. Kähku üritas ta kätt tagasi tõmmata aga sõrmed ei tahtnud kuidagi liikuda. Plaat oli temast kinni haaranud. Mida rohkem ta enda kätt tagasi tõmbas, seda rohkem venis plaadist välja tema käe täpne kujutis. Sinine küll, aga muidu täpselt samasugune.
Teadlane ei julgenud päris lõpuni enda kätt tagasi tõmmata. Ta kartis mis sinisest plaadist võib välja hüpata. Ta mõtles hetke ja otsustas siiski edasi roomata.
Kui ta parema käe plaadile asetas tundis ta jällegi midagi, seekord tugevamalt. Justkui voolaks mingit staatilist elektrit ta kätest sisse. Justkui oleks Teadlane midagi avanud.
Ta vaatas imestunult kuidas sinised varjud ta käsivarte peal ringi jooksid.
Teadlane liigutas enda jalgu edasi, nüüd oli ta juba täielikult plaatide peal. Energiavool oli nüüdseks väljakannatamatu. Ta justkui tundis väikeseid jalgu enda keha peal ringi jooksvat ning kui ta enda käsi vaatas siis nägi ta just seda. Tuhanded väikesed täpid jooksmas üles-alla mööda tema käsi. Kui ta nüüd lähemalt plaate silmitses sai ta aru, et need polnud üldsegi plaadid, vaid miljonid väikesed sinised pallid jättes lihtsalt kaugelt vaadates sileda mulje.
Kui Teadlane lõpuks ukse ette jõudis oli ta juba murdumas. Ta keha oli väsinud, justkui oleks ta just jooksnud terve maratoni. Ta toetas pea väsinult ning õrnalt vastu ust.. ja vajus sellest läbi. Ühe sekundiga kadus Teadlane, uks ja sinine valgus jäljetult.
Labor oli jälle tagasi tavaliseks muutunud. Pruun linoleum oleks tavapäraselt lirtsunud, kui oleks ainult astujat olnud.
Kui Teadlane silmad avas tundis ta ennast muutununa. Esiteks polnud ta enam väsinud. Ta keha oli kuidagi tagasi saanud kõik oma jõu. Isegi rohkem kui varem.
Teadlane tõmbas kätega üle näo ja imestas kui siledana ta näonahk tundus.
Nüüd alles märkas ta sinist taevast enda pea kohal. Ta tõusis järsult istukile ning vaatas ringi.
Tema ümber laius suur roheline aas ja millegipärast tundis ta ennast rahuliku ja õnnelikuna. Sinist valgust ei näinud ta enam mitte kusagil. Ta katsus kätega rohtu ja vaatas kuidas rohu värv muutus rohelisest punaseks, siis oranžiks ja siniseks. Teadlase ümber lainetas värvidemeri. Iga tuuleiil muutmas rohuvärvi, värskendades tervet Teadlase maailma. Sest tema oli selle maailma kaaslooja.
Teadlane oli võtme üles leidnud.

Ma tavaliselt ei kirjuta proosat, aga ma ei saanud ju ei öelda..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.