see on üks igavene painav saast, mis minu aju on liiga palju vaevanud. ehk siis “Luuletus mis pidevalt muutub”


jälestad liiga vanu, liiga noori
vihkad mahajääjaid
ja homset vihma ja homset tuult
ja sa ei leia mida otsid
ja su nahk väriseb
ja avastad, et oled põlvini vees
käed taeva poole
aga karjet ei tule
ja su silmad nutavad pisaratest su peas
kui su une viimane peatükk katkeb
ning siis sa seisad selles öös
ning enda ette imestad,
et miks keegi ei öelnud, et on nii
karm, kõle, kandiline maailm
ja muutud nukraks
ja pillad oma haamri
ja seda tugevam on tühja maja kõla
iga mööduva silmad vaatavad sulle otsa ja läbi
ja tunned, et on kasutu otsida mõtet
või üldse öelda midagi
selle pastaka, kitarri või karjega

ja vihkad neid, kes seda ei tunne
vaid põletavad ennast süü ja hirmu kaitseskafandris
ja ei naera peeglist enda surelikkuse üle
ja ei näe enda nälga, hullumeelset, hüsteerilist, naervat
ja ei kukuta iial enda haamrit

jälestad neid, kes ei tunne ära
et mitte keegi teine ei oma seda kohta kus seisavad
jälestad neid, kelle jaoks lootus
on vaid see mis mööda vihmarentsleid jookseb
või mingi purjus kassi öine silmadesära
ja sa vihkad papist maju
kus armastus on jõuluvanaga võrdne
et tuleb ainult üks kord aastas
ja siis ka
läbi korstna

ja pole mõtet öelda, “See pole õige”
sest need manatud sõnad jäävad külge ja matavad su maha
ja vaatad siis kuidas nad su haua peal tantsivad
nutavad või naeravad
trükivad ja kajavad
terve igavik täis sinu mõttetust
maailm ju ei peatu

ma vaatan sinu poole
sa vihmamantliga lontrus
roostes keelega konserv
varjatud, raisatud, taritud elu
kuidas saan mina paastuda, kui tahad õgida kõik tervenisti?

kuidas saan mina üldse elada kui
sinu mägedes pole erakuid
sinu näos pole seemneid
sinu mõtetes ei näe tärkamas lehti
kui mitte keegi ei seisa keset sinu päikeseloojangut
pole murtud südameid
ainult kirjutamata jäänud luule varjud
millal sa unustasid, et su taga loojub päike?
millal sa unustasid, et sind toidab hullumeelsus – inimlik protest??
millal sa unustasid, et armastus võib seinal hääbuda???
millal sa unustasid, et oled lill????

jah, inimene on nüüd surnud
sina oled surnud
NÜÜD!
tuled minu järgi
lammas karjasele
läbi kõrbe ja läbi vee
kus kõlavad kirikukellad
ja laulavad koorid
me asume tormi sadulasse
ja naeratame möödujatele
sest me oleme nüüd surnud
järgneme su kirstule
kõledas hommikus
nutame ja naerame
su kirstu kohal tantsime

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.