“Kõne, mida eile ei peetud” parimad palad.


Ühtne Eesti oli ülimalt hea.

Ärge mõistke mind valesti: ma ei taha hakata jälle poliitikuid kiruma. Usun, et tänase õhtu jooksul on nende puudustele piisavalt tähelepanu juhitud. Aitab sellest. Räägime parem meie enda puudustest. Sest just sellest soovist – rääkida kõigi, ka m e i e puudujääkidest – sündiski mõte tuua ühiskonda liikumine Ühtne Eesti. Sellest pidi saama ühiskonna lakmuspaber, mille üheks oluliseks osaks oli kõik see, mida me selle projekti raames tegime. Me viisime läbi kampaaniaid, kopeerisime poliittehnoloogiaid, õppisime paremini tundma retoorilisi võtteid, manipuleerisime avalikkuse ja meediaga. Ühesõnaga: tegime kõike seda, mis on tänase Eesti poliitika argipäev. Muide, ma ütlen teile ausalt: me oleme sellest väga väsinud, meil on kõrini, me tahame minna loodusesse ja hingata värsket õhku.

Kuid oli miski, mis oli meie jaoks kõigist neist nippidest veelgi olulisem. Kõige tähtsam oli meie jaoks see, kuidas ühiskond reageeris, sest just see näitas Eesti ühiskonna praegust seisu kõige paremini. Meenuta. Mida sina mõtlesid, kui sa meist esimest korda kuulsid? Miks sa ostsid pileti täna siia Saku Suurhalli? Miks mõni sinu sõber ei ostnud? Mida te oma tuttavatega meist rääkisite, kuidas kommenteerisite, olite te rõõmus või hämmelduses, kas teie kolleegil oli ükskõik? Mida arvasid teie vanemad? Aga teie lapselapsed? See kõik on olnud “Ühtse Eesti” osa, mida meie, lavalolijad, ei saa kunagi lõpuni teada. Seda teate ainult teie. Mõelge selle üle veel kord järele, ja ma arvan, et te olete saanud nii elamuse kui ka ühiskondliku sõnumi. Ja selleks sõnumiks oli see, mida te ise mõtlesite, tundsite, ütlesite.

Üllatuseks oli ka see, et meie populismi määr jäi võrreldes tänaste Eesti poliitikutega alla igasugust arvestust. Arvasime, et meie plakatid ning esimesed sõnumid on piisavalt grotesksed, et saadaks koheselt aru, kuivõrd ülevõimendatult populistlik “Ühtne Eesti” on. Olime naiivsed. Kui lubasime kõigile 30 000 emapalka, siis nädala pärast ütles Reformierakond, et emapalga ülempiir tuleks tõsta 60 000ni. Olles tulnud välja võrdlemisi natslike plakatitega, trumpas Keskerakond oma täiesti haige kampaaniaga meid mitmekordselt üle. Selle finaaliks oli Edgar Savisaare blogipostitus, kus ta käskis hoida käed eemal Ühtsest Eestist. Kuid, Edgar Savisaar – see kehtib ka sinu enda kohta.

Siim Sukles, kultuuriministeeriumi kantsler, ei ole poliitik, vaid ametnik, ning meie käest lavastuse eelarvet küsides käitus ta peaaegu et riigimehelikult – kindlasti riigimehelikumalt kui keskmine minister. Ühelt poolt on täiesti normaalne, et ministeerium oma allaasutuste finantsdistsipliini kontrollib, teiselt poolt soovis Sukles ilmselgelt meid hoopis võimalike rünnakute eest kaitsta. Me juba teame, mida nii mõnedki noorpoliitikud siin saalis arvavad: et me oleme Reformierakonna või kultuuriministeeriumi käsilased. Me ei ole seda. Me oleme meie ise. Aga teie, kahjuks, ei ole. Teie olete poliitsõdurid, ja te esindate alati kedagi teist peale iseenda.

Mis veel? Jah, plakatite sodimine oli Ühtse Eesti kampaania osa. Idee tuli ühelt strateegilise kommunikatsiooni eksperdilt, kelle sõnul ei olnud see Eesti poliitikas kaugeltki esimene säärane kampaania. Rein Langi puhul me ei valetanud, vaid rääkisime tõest teadlikult vaid poole, et külvata segadust. See õnnestus. Eelarve tuli maksumaksja taskust ja mitte ebaseaduslike sissemaksetena ettevõtjatelt, nagu keskmisele erakonnale kombeks. Nagu näete: mingit kasumit me ei teeninud, vaid tulime täpselt ots-otsaga kokku.

Head kohaletulnud. Me ei tee täna erakonda. Me pole seda kunagi teha tahtnud ja kindlasti ei hakka me ka tulevikus mitte ühtegi parteid asutama. Kas sellepärast, et me oleme näitlejad ja lavastajad ega tea avalikust haldusest või juriidikast piisavalt, et riiki juhtima kippuda? Jah, kindlasti on see üks põhjus. Milleks meile võim, kui me ei oska sellega midagi peale hakata?

Aga on veel üks olulisem põhjus, miks erakonda mitte teha. Ja see pole mitte soov vältida poliitikat. See ei ole argus või kartus tuleviku ees. Vastupidi. Me ei taha poliitikat vältida, vaid me tahame väga poliitikas osaleda. Aga me tahame osaleda seal nii, et me poleks professionaalsed poliitikud ja nii, et me ei kuuluks ühtegi erakonda, isegi kui see erakond võiks meie endi poolt olla asutatud.

On see tänases Eestis võimalik? Kas sina julged täna, 7. mail 2010 öelda, et “Jah, ma osalen oma riigi juhtimises!” On see tõsi? Meie jaoks küll ei ole. Ja mitte keegi meist ei uskunud seda 44 päeva tagasi. Me ei uskunud, et tavalisel kodanikul on piisavalt võimalusi ja – mis veelgi olulisem – piisavalt tahet, et rääkida kaasa iseenda või oma kogukonna tulevikut puudutavates küsimustes.

Me loodame, et “Ühtne Eesti” on andnud juurde seda julgust ja tahet. Me loodame, et “Ühtne Eesti” on üks samm selles suunas, et inimene oleks poliitiku jaoks taas kodanik ja mitte enam klient. Me loodame, et “Ühtne Eesti” aitab tuua lähemale arusaama, et praeguse Eesti eest ei vastuta Reiljan, Ansip, Savisaar, Pihl või Laar, vaid kõik me ise.

Aga tegelikult tundub suvi tulevat lahe, poleks eales osanud seda oodata. Juhtus kuidagi nii, et paari nädalaga tuli nii palju projekte suveks ja kõik on sellised millega tegeleda tahan. ja luuletamine. ja luuletamine. ja luuletamine, ei tohi kah ära jääda, vahel peab ju hingama ka, onju?

sweet dreams

xoxoxoxoxo
gossip girl

vastik saade

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.