Patarei on täis saanud, täpselt selline tunne.  Nagu oleks viimastel kuudel iga päev tilgake juurde pandud ja karikas on täis. Õigemini ajab isegi üle, sest luuletused tulevad liiga kergelt. Mis muidu oleks võtnud päeva, tuleb minutiga.

Natuke õudne isegi. Kergelt hullumeelse tunne ja ma eeldan, et teistelgi on veider vaadata kuidas mu tindised sõrmed pidevalt põntsuvad või justkui vaimust vaevatud, laudadele luuletusi kritseldavad.. On öeldud, et kirjutamine on sotsiaalselt aktsepteeritav skisofreenia vorm. Tõsijutt! Kas normaalne inimene, kohates vana sõpra või uut võõrast, jääb neid lahti analüüsima ja mõtlema, kuidas neid kirjatükkides ära kasutada? Justkui keerlen inimese ümber ja jälgin kuidas ta teatud olukordades käitub, vahel ka ise neid olukordi tekitades.

Eales pole Mardil olnud nii palju ideid ja asju mida kirjutada. Armastan, armastan, armastan

Ma pean ruttu maale sõitma või midagi muud sellist, muidu põlen läbi. Ja uue pirni ostmine võtab ju oh nii kaua aega!

ah jaa

ma õpin seda praegu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.